Kirjutada on palju, kuid raske on algust teha...
Käisin siis paar kuud korralikult füsio juures trennides, mis viis mu lõpuks sirge jala tõstmisest kuni kükkideni ühel jalal.Trennid muidugi rasked ja võtavad jala korralikult läbi. Lisaks harjutustele, mis ma igapäevaselt tegema pean, sõtkun ma juurde ka ratast.
Jala liikuma saamine on ikka keeruline protsess. Kui kõndima hakkasin käis tohutult palju hirmuäratavaid kraksatusi põlvest läbi. Kõndisin üldse väga valesti, astusin kohe kõverdatud jala peale kuna jalg oli liiga nõrk et normaalselt kõndida. Kuna talve jätkus ka Lõuna-Eestis kauemaks, siis nädala aega pärast kõndima hakkamist võtsin ma murdmasuusad kätte, panin ortoosi põlvele ja käisin klassikat sõitmas. See tundus jalale isegi parem kui niisama kõndimine, kuna see ei põrutanud jalga ning lõpuks ometi sain ma toast välja ja natukenegi liigutada ennast, tõstis tohutult enesetunnet ja andis motti juurde.
Kui mai alguses dr.Teini juures kontrollis käisin, siis sidemed juba suhteliselt kõvasti kinni kasvanud ja üldpilt taastumisest tundus hea. Jalg oli oma jõu tagasi saanud, küll aga on vaja arendada kõvasti lihasmassi, mis jalga toestaks rohkem.
Halb asi põlve taastumise juures on see, et mul oli põlve kogunenud liigesevedelikku. Välja seda ei saanud sel korral võtta minu enda lolluse tõttu. Mulle soovitati ravikaane proovida, et aitavat. Mõned päevad enne arsti juurde minekut proovisin siis selle ära ja verd tuli ikka ohtralt ja ohtralt ööpäev läbi. Kaanidest jäävad ka väiksed haavad mõneks ajaks ja sellepärast ei saanudki Tein mu põlvest vedelikku välja võtta, kuna infektsiooni oht oleks olnud kordades suurem ja põletik oli viimane asi, mida ma soovinud oleks.
Vahepeal tegin trenne enda kooli murdmasuusa tüdrukutega, kuna pundis on tunduvalt kergem kui igapäev üksi toimetada ja põhjaladumine on ka üldiselt sama. Jalg oli juba piisavalt hea, et sain teistega kergelt kaasa joosta ja hüppeidki teha, vahest ühejala hüpped haigel jalal jätsin vahele või tegin lihtsalt väiksemaid hüppeid. Õhtuks oli vahest jalg väsinum ja siis panin geelikoti peale ning hommikul oli jalg jälle täitsa normis.
Peale ühte hüppetrenni tundsin, et nüüd sai vist väheke üle pigutatud, siis panin põlvele teibid peale, alguses tegi mul seda füsioterapeut, kuid nüüd olen asja juba ise käppa saanud.
Põlv oli juba teibitud, kui mulle meenus, et järgmisel päeval pidin dr.Teini juurde seda liigesevedelikku välja võtma minema, seega lükkus taaskord asi taaskord edasi.
Kuna vedeliku väljavõtmine lükkus järgnevale nädalale jäi ära ka lätlastega plaanitud laager Siguldas ja otsustasin juuni esimese nädala veel murdmasuusatajatega kaasa teha.
Üleelmisel reedel käisin Aira ja Katsiga ratast sõitma. Kuna Airal endal on mandlitega jama ja läheb varsti opile, siis pakkus ta mulle oma stardinumbrit 2.juuniks Tartu Rattarallil. Alguses mõtlesin küll, et sõit maru pikk ja, kas tasub minna sinna nalja tegema, kuna ise alles 3-ndat päeva maanteka seljas. Samal õhtul oli juba otsustatud, et lähen starti.
Sõit algas küllaltki hirmuäratavalt, kuna tartu jõudes selgus, et stardin eliitgrupist, see tähendab esiridadest koos parimatega. Nii kui start anti sõitsid sajad ratturid must lihtsalt mööda, ise ei julgenud eriti vajutada, kartsin matsu panna vist. Esimese pöördega riia mäele venitasin ka nii pikalt kui võimalik, lihtsalt ei julgenud. Kümne minutiga ratta seljas olin veits rahulikumaks muutunud ja hakkasin normaalselt sõita. Esimese joogipunktini oli kõik hea, pundis ja kerge, ise ei pidanud väga tööd tegema. Pärast seda tulid aind mäed üles ja alla, üritasin palju ma üritasin , aga üheki pundis ma kaua ei püsinud ja otepääni sõitsin vahelduva eduga, kas pundis või siis täiesti üksi. Terve jalg läks 2 korda krampi ka, ilmselt tegi siis enamus töö. Ühel tõusul oli asi isegi nii hull, et tulin ratta seljast lihtsalt maha ja kõndisin tõusu ning üritasin lõdvestada jalga palju suutsin. Otepäält Tartu kulges hästi, kuigi maru palav oli ja päike aind küttis.
Läbisin 135km ajaga 4tundi ja 32min. Ise olen rahul ja emotsioon üritusest ka kõva. Siinjuures tänud Airale ja Kairitile, kelle rattaga ma sõitsin.
Esmaspäeva hommikul oli veits väsimus veel sees sellest rattast, aga õnneks lihased ei valutanud. Hommikul tuli kohe tunnine immi trenn ja õhtul olid kerge jooks, hüpped ja jõuvõimlemist ka peale.
Minule jäi, aga sellest vist veel väheseks, sest õhtul oli vaja ikka punt kokku ajada ja randa võrku mängima minna. Alguses võtsin küll vähe rahulikumalt, aga lõpuks ikka hakkasin igale pallile jooksma, kuni korralikult kehaga peale toetusin ja jalg käis all täis kükis. Mõni hetk oli mõnusalt valus ikka.
Kahe päeva pärast läksin dr.Teini juurde lõpuks seda liigesevedelikku välja võtma. Päris valus asi oli, esimene torge ei õnnestunudki, kuna seal oli mingi tromb ette tekkinud. Teise torkega sai juba vedeliku välja tõmmata, kuid see oli küllaltki verine, arvatavasti esmaspäevasest traumast. Ma rääkisin küll Teinile, et kukkusin, kuid olin mõttega liialt selle vedeliku välja võtmise juures ning ta ise ka ei proovinud, kui tugevad mul need põlvesidemed on. Käskis mul ainult nädala aega täielikku puhkust anda.
Siiamaani on mul selline imelik tunne sees ja asi tundub veidike ebastabiilne. Täna helistasin ka oma füsiole ja küsisin nõu. ta soovitas mul homme Teini juurde minna ja lasta asja uuesti kontrollida.
Loodab siis kuulda homme ainult häid uudiseid. Endal tikuvad praegu igasugused lollid mõtted pähe, et mis siis kui jne. Ei julge enam kõndida ka, aga homme peab häid uudiseid tulema, et süda rahu saaks.
Annan siis varsti uudiseid jälle teda ja Rahvas stay tuned ;)
Teie Grets.
