Asi võtab aega.

Maru pikad vahed kisuvad postide vahele, aga üritan teile siiski üldise jama edasi kanda.

Dr. Teini ma tookord kätte ei saanud, seega helistasin oma raviarstile Reedik Pääsukesele, kelle juurde ma ka kontrolli sain. Eesmine ristandside oli küllaltki tugev ja sellega oli kõik korras. Kahjuks käib aga külje peale väike jõnks, kuna ma olin teise arsti juures kontrollis siis ei oskand ka tema öelda, kas asi on halvasti või mitte, ja ise ma oskasin kõige vähem kaasa rääkida. Igaljuhul soovitas ta mul trenne tundejärgi teha ja pigem ratast ja ujumist ning arvas et asi paraneb hästi.
Igaljuhul oli see kukkumine mu põlvele mõjunud, sidemed on korras, aga taastumine võtab nii ainult kauem aega. Siit ka moraal- kui sul on selline vigastus siis ei tohi isegi mitte mõelda jalgpalli, võrkpalli või muu selliste asjade peale.

Trennid on küll juuni kuus suhteliselt kesiseks jäänud. Esimesel nädalal nagu ma juba kirjutasin tegin ma kaasa murdmasuusatajatega, kus sai päris hea koormuse. Edasi andsin arsti soovitusel puhkust, üritasin jalga vähe koormata. Proovisin vahepeal pilatest ka, on ikka raske asi...võttis suht kägisema see asi. Kõige rohkem olen ratast sõitnud, see tundub kõige parem olevat nii jalale ja muidu pulsile hea, ei löö asja kohe lakke, vaid rahulikult.
Täna tegin jälle ühe trenni murdmasuusatajatega. Poole tunnine jooks ette ja siis ringtreening...oli siuke hea trenn, päris ei kägisenud, aga lihtne ka polnud. Jalg sai korralikult soojaks ja tegi ka tunde paremaks sellega, sai hästi venitada, ega see asi niisama ei tulegi, kui aind vatti anda.Nüüd teen nädala aega veel nendega kaasa, kuni nad otepääl laagris on.

Esmaspäeval lähen uuesti füsio juurde, tunne on selline, et oleks veel neid trenne vaja. Seekord sõidan hoopis Tallinnasse Svea Milleri juurde, mida oleksin pidanud ammu tegema. Muidugi olid ka Tartus head trennid ja võttis lihased korralikult läbi, aga õige spordifüsio peaks ikka midagi muud olema, samuti lähen seal basseini ja teen vees erinevaid harjutusi. Lähen proovin järgi ja loodan, et tuleb hea trenn.

Siin üks video Svindalist freestyle sõitmas. Tundub nii mõnus ja paneb mõtlema, kas ma saan ka kunagi üldse samamoodi nautida

Stay tuned rahvas ;)
Teie Grets!

Some days are great, Some are not so great!

Kirjutada on palju, kuid raske on algust teha...

Käisin siis paar kuud korralikult füsio juures trennides, mis viis mu lõpuks sirge jala tõstmisest kuni kükkideni ühel jalal.Trennid muidugi rasked ja võtavad jala korralikult läbi. Lisaks harjutustele, mis ma igapäevaselt tegema pean, sõtkun ma juurde ka ratast.

Jala liikuma saamine on ikka keeruline protsess. Kui kõndima hakkasin käis tohutult palju hirmuäratavaid kraksatusi põlvest läbi. Kõndisin üldse väga valesti, astusin kohe kõverdatud jala peale kuna jalg oli liiga nõrk et normaalselt kõndida. Kuna talve jätkus ka Lõuna-Eestis kauemaks, siis nädala aega pärast kõndima hakkamist võtsin ma murdmasuusad kätte, panin ortoosi põlvele ja käisin klassikat sõitmas. See tundus jalale isegi parem kui niisama kõndimine, kuna see ei põrutanud jalga ning lõpuks ometi sain ma toast välja ja natukenegi liigutada ennast, tõstis tohutult enesetunnet ja andis motti juurde.

Kui mai alguses dr.Teini juures kontrollis käisin, siis sidemed juba suhteliselt kõvasti kinni kasvanud ja üldpilt taastumisest tundus hea. Jalg oli oma jõu tagasi saanud, küll aga on vaja arendada kõvasti lihasmassi, mis jalga toestaks rohkem.
Halb asi põlve taastumise juures on see, et mul oli põlve kogunenud liigesevedelikku. Välja seda ei saanud sel korral võtta minu enda lolluse tõttu. Mulle soovitati ravikaane proovida, et aitavat. Mõned päevad enne arsti juurde minekut proovisin siis selle ära ja verd tuli ikka ohtralt ja ohtralt ööpäev läbi. Kaanidest jäävad ka väiksed haavad mõneks ajaks ja sellepärast ei saanudki Tein mu põlvest vedelikku välja võtta, kuna infektsiooni oht oleks olnud kordades suurem ja põletik oli viimane asi, mida ma soovinud oleks.

Vahepeal tegin trenne enda kooli murdmasuusa tüdrukutega, kuna pundis on tunduvalt kergem kui igapäev üksi toimetada ja põhjaladumine on ka üldiselt sama. Jalg oli juba piisavalt hea, et sain teistega kergelt kaasa joosta ja hüppeidki teha, vahest ühejala hüpped haigel jalal jätsin vahele või tegin lihtsalt väiksemaid hüppeid. Õhtuks oli vahest jalg väsinum ja siis panin geelikoti peale ning hommikul oli jalg jälle täitsa normis.
Peale ühte hüppetrenni tundsin, et nüüd sai vist väheke üle pigutatud, siis panin põlvele teibid peale, alguses tegi mul seda füsioterapeut, kuid nüüd olen asja juba ise käppa saanud.
Põlv oli juba teibitud, kui mulle meenus, et järgmisel päeval pidin dr.Teini juurde seda liigesevedelikku välja võtma minema, seega lükkus taaskord asi taaskord edasi.
Kuna vedeliku väljavõtmine lükkus järgnevale nädalale jäi ära ka lätlastega plaanitud laager Siguldas ja otsustasin juuni esimese nädala veel murdmasuusatajatega kaasa teha.

Üleelmisel reedel käisin Aira ja Katsiga ratast sõitma. Kuna Airal endal on mandlitega jama ja läheb varsti opile, siis pakkus ta mulle oma stardinumbrit 2.juuniks Tartu Rattarallil. Alguses mõtlesin küll, et sõit maru pikk ja, kas tasub minna sinna nalja tegema, kuna ise alles 3-ndat päeva maanteka seljas. Samal õhtul oli juba otsustatud, et lähen starti.
Sõit algas küllaltki hirmuäratavalt, kuna tartu jõudes selgus, et stardin eliitgrupist, see tähendab esiridadest koos parimatega. Nii kui start anti sõitsid sajad ratturid must lihtsalt mööda, ise ei julgenud eriti vajutada, kartsin matsu panna vist. Esimese pöördega riia mäele venitasin ka nii pikalt kui võimalik, lihtsalt ei julgenud. Kümne minutiga ratta seljas olin veits rahulikumaks muutunud ja hakkasin normaalselt sõita. Esimese joogipunktini oli kõik hea, pundis ja kerge, ise ei pidanud väga tööd tegema. Pärast seda tulid aind mäed üles ja alla, üritasin palju ma üritasin , aga üheki pundis ma kaua ei püsinud ja otepääni sõitsin vahelduva eduga, kas pundis või siis täiesti üksi. Terve jalg läks 2 korda krampi ka, ilmselt tegi siis enamus töö. Ühel tõusul oli asi isegi nii hull, et tulin ratta seljast lihtsalt maha ja kõndisin tõusu ning üritasin lõdvestada jalga palju suutsin. Otepäält Tartu kulges hästi, kuigi maru palav oli ja päike aind küttis.
Läbisin 135km ajaga 4tundi ja 32min. Ise olen rahul ja emotsioon üritusest ka kõva. Siinjuures tänud Airale ja Kairitile, kelle rattaga ma sõitsin.

Esmaspäeva hommikul oli veits väsimus veel sees sellest rattast, aga õnneks lihased ei valutanud. Hommikul tuli kohe tunnine immi trenn ja õhtul olid kerge jooks, hüpped ja jõuvõimlemist ka peale.
Minule jäi, aga sellest vist veel väheseks, sest õhtul oli vaja ikka punt kokku ajada ja randa võrku mängima minna. Alguses võtsin küll vähe rahulikumalt, aga lõpuks ikka hakkasin igale pallile jooksma, kuni korralikult kehaga peale toetusin ja jalg käis all täis kükis. Mõni hetk oli mõnusalt valus ikka.
Kahe päeva pärast läksin dr.Teini juurde lõpuks seda liigesevedelikku välja võtma. Päris valus asi oli, esimene torge ei õnnestunudki, kuna seal oli mingi tromb ette tekkinud. Teise torkega sai juba vedeliku välja tõmmata, kuid see oli küllaltki verine, arvatavasti esmaspäevasest traumast. Ma rääkisin küll Teinile, et kukkusin, kuid olin mõttega liialt selle vedeliku välja võtmise juures ning ta ise ka ei proovinud, kui tugevad mul need põlvesidemed on. Käskis mul ainult nädala aega täielikku puhkust anda.

Siiamaani on mul selline imelik tunne sees ja asi tundub veidike ebastabiilne. Täna helistasin ka oma füsiole ja küsisin nõu. ta soovitas mul homme Teini juurde minna ja lasta asja uuesti kontrollida.

Loodab siis kuulda homme ainult häid uudiseid. Endal tikuvad praegu igasugused lollid mõtted pähe, et mis siis kui jne. Ei julge enam kõndida ka, aga homme peab häid uudiseid tulema, et süda rahu saaks.

Annan siis varsti uudiseid jälle teda ja Rahvas stay tuned ;)

Teie Grets.

Hospitals, Surgery, Recovering - not the best things

Pärast kukkumist tuli ennast kähku koju organiseerida, ning juba ülejärgmisel päeval olingi teel Innsbrucki, kust bussiga läksin Münhenisse ning sealt edasi lendasin juba Riiga. Kogu suusakraami jätsin sinna, mille leedukas Ieva hiljem autoga järgi tõi, kuid siiamaani paikneb Vilniuses.

Kodus oli siis esimene asi arsti juurde sõit. Kahjuks, ei saanud ma väga palju targemaks, traumapunktis öeldi mulle juba sama, mis Itaalia hospitaliski ning kuhugi edasi suunata nad mind ei saanudki. Lähema kahe nädala jooksul polnud ka võimalik ühegi arsti vastuvõtule saada, kuna oli pühade aeg, kõigest paar päeva jõululaupäevani jäänud. Ise arsti juurde kirja panekuga oleks opile saamine veninud kindlasti paar kuud. Siinkohal suured tänusõnad Andrus Avile, tänu kellele õnnestus mul kohe peale aastavahetust arsti vastuvõtule saada, kust saadeti mind ka kiiremas korras magnetuuringusse. Ka masin näitas sama, mis arstid olid arvanud, et eesmine ristandside ja seesmine külgside olid katki.

15.jaanuar sain opil ära käidud. Alguses ei tundnud jalga üldse, isegi mitte varbaid. Kui vahetult peale oppi suutsin ma oma jalga veel õhku tõsta ja asi ei tundunud hull, siis järgmisel hommikul enam jalga üles tõsta ei jõudnud, mis on küllaltki hirmuäratav ja masendust tekitav. Oma paar tundi surusin hambaid kokku ja lõunaks suutsin oma jalga juba õhku tõsta, kuigi sedagi pikema ettevalmistuse ja tohutu valuga. Valu oli väga ränk- magada eriti öösel ei lasknud ning karkudega 10m vetsu minna oli kõige jubedam. Nädalaga läks asi nii palju paremaks, et sain karkudega kõndida nii, et see hullemat valu ei tekitanud.

Vahedult peale oppi nägi põlv välja selline

Nädala aega istusin voodis ja tegin kõvasti harjutusi, et lihas kuskilt otsast tagasi hakkaks tulema. Valu oli kohutav. Põhimõtteliselt hammustasin koguaeg kätt, et jalas vähem valu tunneks. Jalga esialgu üldse sirgeks ei saanud, selleks pidin panema padja jala alla (mitte põlve), siis vajub põlv ise sirgeks, mis omakorda oli jälle kohutavalt valus. Sellel ajal said filmid mu parimateks sõpradeks, sest väljaspool voodit poleks ma mingil viisil ära kannatanud. Vahepeal istusin pool tundi toolil ja proovisin põlve kõverdada ja sellega põhimõtteliselt mu voodist käik piirdus.Kui see hullem nädal oli üle elatud, siis hakkasin juba vaikselt maja peal ringi liikuma, sain trepist alla ja üles. Lõpuks ei jõudnud ma enam toas istuda, panin riide ja läksin õue. Sealgi ma istusin kõigest lumes ja nautisin seda päikest ja talve karget õhku. Vähem kui kahe nädala pärast läksin ka kooli. Oli vaja palju õppida ja üldse tahtsin kodust välja saada. Alguses oli ikka raske, karkude tõttu midagi eriti kätte võtta ei saanud ja tundsin end suhteliselt abitult, kuid ajaga harjusin sellegagi.
Niite käisin välja võtmas Otepää polikliinikus. Põlve pealmise haava niidid tulid kergelt ära , kuid külje pealt olid enamus niidid sisse kasvanud ja oleks tahtnud karjuda, õde sikutas jõuga ja keeras neid igapidi, et välja saada.

Hakkasin käima umbes nädalas korra ka Tartus füsioterapeudi juures. Trennid on rasked. Esialgu tegin vaid sirgejala harjutusi ja veel, et saaks jala liikumisulatuse kätte ehk jalaga võimalikult palju kõverasse saada. Juba paari seeriaga oli jalg läbi ja vappus kohutavalt, kuna reielihasest polnud tõesti midagi alles. Alustasin täiesti nullist pihta. Iga trenniga läksid harjutused raskemaks ja jalg hakkas liikuma isegi üpris kiiresti. Ilmselgelt jääb ühest trennis nädalas väheks ja ma tegin pealmiselt igapäev korra või kaks kõiki neid harjutusi iseseisvalt. Selline asi nõuab kohutavalt kannatust ja motivatsiooni. Mu tuju oli kohutavalt nullis.

Selline nägi põlv välja kaks nädalat peale oppi.

GREETE

Alati ei lähe asjad nii, kuidas me soovime.

Olen selle esimese postiga päris kõvasti venitanud. Igakord kui kirjutama tahan hakata, ei tea kust otsast alustada, sest asju on palju millest rääkida.

Viimaste kuude jooksul on mu sportlaskarjäär vägagi raske, piinarikas ja valus olnud. Nutnud olen palju, sest ausalt öeldes ei ole ültsegi meeldiv olukord ja kohe kindlasti ei soovi ma, et kellelgi teisel selliseid asju juhtuks.

Sügisel läksin siis juba teist hooaega Fis junior alpine training camp-i (edaspidi lihtsalt Fis Camp).
Juba esimene periood ei sujunud kõik nagu soovinud oleks. Esimesel päeval tuli mu slaalomi suuskadel kant küljest ja võistluspaari olin koju jätnud ning kodust Austriasse saatmine võttis pea kaks nädalat aega. Seega sain kõvasti suurslaalomit sõita, mis oli samuti raskendatud igapäevase paarikümne cm värske lume tõttu. Samas oli see ka hea, kuna sellises lumes maksab vale tehnika kätte ja iga väiksemgi viga annab õpetust. Sain suurslaalomi enamvähem tööle, kuid hiljem slaalomi sõite videolt vaadates ja teistega võrreldes, ei saanud kohe kuidagi rahule jääda.
Teine periood läks juba paremini, sain päris mitmeid korralikke trenne kirja. Töötasin pealmiselt oma põhilise vea kannal, et suuska enne pööret liiga vara kandile ei paneks ja seda jubedat slide ei oleks. Päris paljudel päevadel sai kõvasti vanduda, sest ei tahtnud kuidagi see asi tulla. Kuid sain kirja ka mõned korralikud trennid, mil sai üpriski rahule jääda ja tunnetus oli mega. Esimesed suurslaalomi stardid läksid siiski suhteliselt metsa, kaotasin konkurentidele, kellele olen varem mitmeid kordi päris suure eduga võitnud. Ühel päeval sain kohutavad 180 punkti ning teisel päeval sõitsin teises sõidus välja, kuna võtsin liiga otsese liini täpselt selles kohas, kus treener oli hoiatanud, aga väga ei põdenud, kuna esimene sõitki polnud just suurem asi. Pärast seda järgnesid slalli võitslused Monte croces, kui sain päris hästi juba liikuma ja tegin korraliku punkti paranduse. Varasemad parimad punktid olid olnud 149 ning 166, mis nüüd asendusid 122 ja 109-ga. Sõiduga olin rahul nii ja naa, kuid suurtest punktidest lahti saamine oli kergenduseks.

Videomeenutus, minu küllaltki lühikesest hooajast. Polnud eriti materjali, millest kokku mixida, sest nagu ütlesin oli hooaeg lühike ja ka siis võeti väheseid trenne pildile.

Nüüd olid ees ootamas võistlused Speikbodenis. Mägi oli keeruline: selle reljeef oli iga 10 slalli värava tagant vahelduv järsuks või laugeks, samuti pööras nõlv mitmetes kohtades. Paari trenniga sain tunnetuse kätte ja pilt oli parem kui paljudel tüdrukutel minu grupis. Esimene GS võistluspäev oli paljulubav ja läksin ainult kütma mõttega-kes ei riski, see ei võida. Esimese sõiduga võisin rahule jääda, kuigi vigu ilmnes sealgi. Aeg polnud siiski paha, kaotus liidrile oli väiksem kui kunagi varem. Sajandiku pealt oli see sama lätlase Liene Bondarega, kes tegi sellel päeval oma esimesed alla 100 punkti. Teises sõidus ei kahelnud ma enam milleski, tunne oli super, esimest korda sain ma startida ka top30 seas. Suutsin 2/3 rajast läbida suurepäraselt ja puhtalt ning sellega oli raja keerulisem pool ka läbi.
Kahjuks ei lähe alati asjad nii nagu tahame. Ühel hetkel olin lihtsalt kõrgel õhus, järgmine hetk sai räigema matsu, kui peaga vastu jäist rada lendasin ning kui lõpuks pikali maas olin, tundsin, et pean kähku suusa jalast saama. Sain aru, et miski on valesti, kuid lootsin kogu hingest, et see ainult tundub nii.Kähku tõusin püsti ja proovisin kõndida, see tundus normaalne. Tegin ka mõned hüpped ja jooksusammud ning miski ei paistnud valesti. Otsustasin, siis suusad jalga panna ja alla sõita. Nii kui seisin ühele jalale, et saapa alt lumi ära puhastada lõi põlv sisse poole jakust välja ja olin pikali maas. Seejärel kutsus treener mulle kelgu järgi, sest ise polnud ma võimeline mäelt lahkuma.
Hiljem haiglas vaatas arst mu põlve üle ning sain halva uudise osaliseks. Paremal põlvel olid katki eesmine ristandside kui ka seesmine külgside.

GREETE