Hospitals, Surgery, Recovering - not the best things

Pärast kukkumist tuli ennast kähku koju organiseerida, ning juba ülejärgmisel päeval olingi teel Innsbrucki, kust bussiga läksin Münhenisse ning sealt edasi lendasin juba Riiga. Kogu suusakraami jätsin sinna, mille leedukas Ieva hiljem autoga järgi tõi, kuid siiamaani paikneb Vilniuses.

Kodus oli siis esimene asi arsti juurde sõit. Kahjuks, ei saanud ma väga palju targemaks, traumapunktis öeldi mulle juba sama, mis Itaalia hospitaliski ning kuhugi edasi suunata nad mind ei saanudki. Lähema kahe nädala jooksul polnud ka võimalik ühegi arsti vastuvõtule saada, kuna oli pühade aeg, kõigest paar päeva jõululaupäevani jäänud. Ise arsti juurde kirja panekuga oleks opile saamine veninud kindlasti paar kuud. Siinkohal suured tänusõnad Andrus Avile, tänu kellele õnnestus mul kohe peale aastavahetust arsti vastuvõtule saada, kust saadeti mind ka kiiremas korras magnetuuringusse. Ka masin näitas sama, mis arstid olid arvanud, et eesmine ristandside ja seesmine külgside olid katki.

15.jaanuar sain opil ära käidud. Alguses ei tundnud jalga üldse, isegi mitte varbaid. Kui vahetult peale oppi suutsin ma oma jalga veel õhku tõsta ja asi ei tundunud hull, siis järgmisel hommikul enam jalga üles tõsta ei jõudnud, mis on küllaltki hirmuäratav ja masendust tekitav. Oma paar tundi surusin hambaid kokku ja lõunaks suutsin oma jalga juba õhku tõsta, kuigi sedagi pikema ettevalmistuse ja tohutu valuga. Valu oli väga ränk- magada eriti öösel ei lasknud ning karkudega 10m vetsu minna oli kõige jubedam. Nädalaga läks asi nii palju paremaks, et sain karkudega kõndida nii, et see hullemat valu ei tekitanud.

Vahedult peale oppi nägi põlv välja selline

Nädala aega istusin voodis ja tegin kõvasti harjutusi, et lihas kuskilt otsast tagasi hakkaks tulema. Valu oli kohutav. Põhimõtteliselt hammustasin koguaeg kätt, et jalas vähem valu tunneks. Jalga esialgu üldse sirgeks ei saanud, selleks pidin panema padja jala alla (mitte põlve), siis vajub põlv ise sirgeks, mis omakorda oli jälle kohutavalt valus. Sellel ajal said filmid mu parimateks sõpradeks, sest väljaspool voodit poleks ma mingil viisil ära kannatanud. Vahepeal istusin pool tundi toolil ja proovisin põlve kõverdada ja sellega põhimõtteliselt mu voodist käik piirdus.Kui see hullem nädal oli üle elatud, siis hakkasin juba vaikselt maja peal ringi liikuma, sain trepist alla ja üles. Lõpuks ei jõudnud ma enam toas istuda, panin riide ja läksin õue. Sealgi ma istusin kõigest lumes ja nautisin seda päikest ja talve karget õhku. Vähem kui kahe nädala pärast läksin ka kooli. Oli vaja palju õppida ja üldse tahtsin kodust välja saada. Alguses oli ikka raske, karkude tõttu midagi eriti kätte võtta ei saanud ja tundsin end suhteliselt abitult, kuid ajaga harjusin sellegagi.
Niite käisin välja võtmas Otepää polikliinikus. Põlve pealmise haava niidid tulid kergelt ära , kuid külje pealt olid enamus niidid sisse kasvanud ja oleks tahtnud karjuda, õde sikutas jõuga ja keeras neid igapidi, et välja saada.

Hakkasin käima umbes nädalas korra ka Tartus füsioterapeudi juures. Trennid on rasked. Esialgu tegin vaid sirgejala harjutusi ja veel, et saaks jala liikumisulatuse kätte ehk jalaga võimalikult palju kõverasse saada. Juba paari seeriaga oli jalg läbi ja vappus kohutavalt, kuna reielihasest polnud tõesti midagi alles. Alustasin täiesti nullist pihta. Iga trenniga läksid harjutused raskemaks ja jalg hakkas liikuma isegi üpris kiiresti. Ilmselgelt jääb ühest trennis nädalas väheks ja ma tegin pealmiselt igapäev korra või kaks kõiki neid harjutusi iseseisvalt. Selline asi nõuab kohutavalt kannatust ja motivatsiooni. Mu tuju oli kohutavalt nullis.

Selline nägi põlv välja kaks nädalat peale oppi.

GREETE