Viimaste kuude jooksul on mu sportlaskarjäär vägagi raske, piinarikas ja valus olnud. Nutnud olen palju, sest ausalt öeldes ei ole ültsegi meeldiv olukord ja kohe kindlasti ei soovi ma, et kellelgi teisel selliseid asju juhtuks.
Sügisel läksin siis juba teist hooaega Fis junior alpine training camp-i (edaspidi lihtsalt Fis Camp).
Juba esimene periood ei sujunud kõik nagu soovinud oleks. Esimesel päeval tuli mu slaalomi suuskadel kant küljest ja võistluspaari olin koju jätnud ning kodust Austriasse saatmine võttis pea kaks nädalat aega. Seega sain kõvasti suurslaalomit sõita, mis oli samuti raskendatud igapäevase paarikümne cm värske lume tõttu. Samas oli see ka hea, kuna sellises lumes maksab vale tehnika kätte ja iga väiksemgi viga annab õpetust. Sain suurslaalomi enamvähem tööle, kuid hiljem slaalomi sõite videolt vaadates ja teistega võrreldes, ei saanud kohe kuidagi rahule jääda.
Teine periood läks juba paremini, sain päris mitmeid korralikke trenne kirja. Töötasin pealmiselt oma põhilise vea kannal, et suuska enne pööret liiga vara kandile ei paneks ja seda jubedat slide ei oleks. Päris paljudel päevadel sai kõvasti vanduda, sest ei tahtnud kuidagi see asi tulla. Kuid sain kirja ka mõned korralikud trennid, mil sai üpriski rahule jääda ja tunnetus oli mega. Esimesed suurslaalomi stardid läksid siiski suhteliselt metsa, kaotasin konkurentidele, kellele olen varem mitmeid kordi päris suure eduga võitnud. Ühel päeval sain kohutavad 180 punkti ning teisel päeval sõitsin teises sõidus välja, kuna võtsin liiga otsese liini täpselt selles kohas, kus treener oli hoiatanud, aga väga ei põdenud, kuna esimene sõitki polnud just suurem asi. Pärast seda järgnesid slalli võitslused Monte croces, kui sain päris hästi juba liikuma ja tegin korraliku punkti paranduse. Varasemad parimad punktid olid olnud 149 ning 166, mis nüüd asendusid 122 ja 109-ga. Sõiduga olin rahul nii ja naa, kuid suurtest punktidest lahti saamine oli kergenduseks.
Videomeenutus, minu küllaltki lühikesest hooajast. Polnud eriti materjali, millest kokku mixida, sest nagu ütlesin oli hooaeg lühike ja ka siis võeti väheseid trenne pildile.
Nüüd olid ees ootamas võistlused Speikbodenis. Mägi oli keeruline: selle reljeef oli iga 10 slalli värava tagant vahelduv järsuks või laugeks, samuti pööras nõlv mitmetes kohtades. Paari trenniga sain tunnetuse kätte ja pilt oli parem kui paljudel tüdrukutel minu grupis. Esimene GS võistluspäev oli paljulubav ja läksin ainult kütma mõttega-kes ei riski, see ei võida. Esimese sõiduga võisin rahule jääda, kuigi vigu ilmnes sealgi. Aeg polnud siiski paha, kaotus liidrile oli väiksem kui kunagi varem. Sajandiku pealt oli see sama lätlase Liene Bondarega, kes tegi sellel päeval oma esimesed alla 100 punkti. Teises sõidus ei kahelnud ma enam milleski, tunne oli super, esimest korda sain ma startida ka top30 seas. Suutsin 2/3 rajast läbida suurepäraselt ja puhtalt ning sellega oli raja keerulisem pool ka läbi.
Kahjuks ei lähe alati asjad nii nagu tahame. Ühel hetkel olin lihtsalt kõrgel õhus, järgmine hetk sai räigema matsu, kui peaga vastu jäist rada lendasin ning kui lõpuks pikali maas olin, tundsin, et pean kähku suusa jalast saama. Sain aru, et miski on valesti, kuid lootsin kogu hingest, et see ainult tundub nii.Kähku tõusin püsti ja proovisin kõndida, see tundus normaalne. Tegin ka mõned hüpped ja jooksusammud ning miski ei paistnud valesti. Otsustasin, siis suusad jalga panna ja alla sõita. Nii kui seisin ühele jalale, et saapa alt lumi ära puhastada lõi põlv sisse poole jakust välja ja olin pikali maas. Seejärel kutsus treener mulle kelgu järgi, sest ise polnud ma võimeline mäelt lahkuma.
Hiljem haiglas vaatas arst mu põlve üle ning sain halva uudise osaliseks. Paremal põlvel olid katki eesmine ristandside kui ka seesmine külgside.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar